Esmaspäev, 2. mai 2016

02.05.2016- esmaspäev viimane tööpäev

Tere hommikust, aeg ärgata ja minna vastu viimasele tööpäevale. Eile õhtul sai vajalik varustus juba kotti pakitud, et miskit meelest ei lähe. Kohvi, võileib ning päike saatmas meid. Täna pidi Heli minema rongile koos jalgrattaga, vaja ju tagastada Kirstenile. Peaks veel mainima, et temal puudus pilet jalgrattale, aga vedas, kontrolli ei olnud.
Tööle jalutades tervitas meid taas tuttav kollane buss, millega me alati kohtume, teel tööle. Tundub, et ka siin hakkab lähenema turismi hooaeg, avastasime vaateaknaid mis pole eelnevalt meie pilke köitnud.

HELI
Jalgratas paigutatatud E ja F maja vahele ning lukustatud, suundusin tööle. Laua taga tervitas mind Ove ning Crista, teisi veel ei olnud. Piilusin Julie tuppa ning nägin, et ta pikutab diivanil. Läksin tuppa ja ta oli poolärkvel ning kuulsin lugu, et ta oli nädalavahetusel haiglas olnud. Laupäeval oli tugev selja valu olnud, kohale kutsuti tütar, kes omakorda kiirabi kutsus. Julie viidi haiglasse ning mingid uuringud tehti. Pikalt olid nad oodanud, millal kiirabi ta tagasi toob. Tänagi kaebas ta tugevat seljavalu ning ei suutnud silmi lahti hoida. Lohutasin teda ja tõin hommikusöögi talle tuppa, mida ta veidi ikka söi. Aitasin tal tabletid sisse võtta ning jätsin ta veidi hinge tõmbama. Vahepeal jõin teistega laua taga koos kohvi ning ajasime juttu. Pärast koristamist tegi Pia mulle ettepaneku, et lähme Anne ja Pia ja mina ja Crista jalutuskäigule. Ilm oli väga soe ja mõnus ning miks mitte, nii saigi miskit peale pandud ning jalutasime kiriku juures oleva tiigi juurde. Pildistasime parte ning vaatasime veemängu. Anne tahtis nüüd tagasi koju minna, sest teekond oli nende jaoks suht pikk.
Viimane jalutuskaik
Käisin Juliet vaatamas aga ta oli magama jäänud ning ma ei hakkad teda äratama. Dorte kutsus mind majja 2, et ühiselt arutada tagasiside kohta meie üle ning meie saime üle anda omapoolsed kingitused. Dortele kinkis Heli siin kootud pikad villased põlvikud. Tuli ka tunnistada, et õhtusöögil tema juures proovisin salaja ta susse, et mis suurust jalg tal on. Saime kõik naerda. Gittele kinkis Pille graafilise Hiiumaa kujulise magneti. Nemad kinkisid meile veel Taani kuningliku sõduri ja kutsusid meid ikka tagasi. 
Tagasi jõudsime enne kella 12, seega aeg hakata sättima lõunat. Ostsime majja uued lauakatted, mille nüüd lauale panin ning sinna juurde igale ühele väikene sinililleke, mida  Heli tegi nädalavahetusel. Lisaks maiustusi, mis kodust kaasa toodud. Mina tõin Ove sööma ning Julie otsustas, et ta ei taha süüa. Lõunasöögi juurde oli Anni ja Pia võtnud ka veinipudeli, seega tipsutamine toidu kõrvale veidi ning palusin Pial ja Annil minu tänusõnad edasi anda, ning lilleke endaga kaasa võtta. Pärast lõunat aitasin koristada ning kõik selle maja elanikud tulid mu juurest läbi ning kallistasid ja soovisid mulle head. Alice tõi mulle oma toa külmkapi pealt ühe lepatriinu magneti, nii armas temast. Inge käiks ka head aega ütlemas, samuti Crista. Ove va vallatu suhkru poiss (talle meeldib magus ning alati paneb palju suhkrut, kutsusin teda sugarboy) oli kohaliku ajakirja peale kirjutanud mu nime ja väikese südame. Nad on lihtsalt nii armsad ja siirad, mis sest, et me ei räägi Taani keelt aga see näitab, et kui sa teed asja südamega siis pole palju sõnu vaja. 
Nüüd oli aeg minna Julie tuppa. Ta tundis ennast veidi selgemini, tegime väikese pesu ning kreemitasin ta ära soovitasin selga panna dressid, siis on mugavam liikuda. Pille tuli mulle juba järgi ning Julie tuli ka välja saatma. Jätsin puhkealal headusega Juliega, ning Anni ja Piaga. Julie juurest oli lahkumine väga raske, sest olin ju temaga kõige rohkem koos ning ta jutustas mulle endast palju. Aeg on otsas ja tuleb minna. Käisime päevakeskusest läbi, et vildikangad ära viia ja tagasi pilku pöörates nägin veel lehvitavaid käsi ning meiegi saime teha viimased lehvitused ning rongi peale.

PILLE
Lena ja Ole
Toole joudes tervitas mind roomsalt Jonna ja peale seda kui olin oma paberid viinud Gitte katte, laksin kohe temale appi Anette juurde. Ta oli tana vaga heas tujus ja naeratas tihti. Isegi hommikusoogi soomine laks tana meil nobedalt. Tana olin abiks ka meie armsale Sussele. Tema tervis on halvenenud ja ta pole enam suuteline ise kaima ja ka sooma. Tootajad on pidevas uhenduses arstiga kuid arsti oleks kohapeale vaja aga see on suht raske. Ma vaga loodan et tema raviskeem saavutab jalle sellise taseme temal, mis oli siis kui ma sinna laksin. Tahaks vaga et ta saaks jalle parlitest kujukesi meisterdada ja oleks roomsameelne.
Karen ja Mie
Mei ei pidanud tana tool olema, aga minule ullatuseks ta ilmus ukse peale. Olin uli roomus, sest olime selle aja jooksul saanud vaga lahedasteks ja me klapime vaga hasti. Ta eruroomus ja suure sudamega inimene. Koik need naised Jonna, Lena, Margit, Mie ja Mona kellega koos ma tootasin jatsid minu hinge erilise sooja tunde nad on imetoredad ja suuremeelsed inimesed. Tunded olid vastastikused, seda naitas ka see, et nad tegid minule kingiks imeilusa onne kaelakee. Jaan neid koiki igatsema.
Mona ja Ole
Enda poolt ma kinkisin neile taldriku alused laua peale ja pisikesed Eesti lipu varvides lillekesed. Sai ka natuke Eesti kommi laua peale pandud ja nautisime koik koos lounasooki. Sain viimast korda veel Anettet toita ja peale sooki puhkama viia. Kui Anette ara aidatud, siis suunusin Tove juurde ja aitasin ka tema peale seda, kui ta oli veeklaasi tuhjaks joonud, oma tuppa puhkama. Evale tegin ka kalli ja saatsin puhkama. Sussega ei saanud head aega oelda, kuna peale hommikusooki ta laks puhkama ja magas endiselt, ning lounasoogile ei tulnudki. Ole ootas mind soogisaalis ja tegi kova kalli, ning utlese, et isegi kui temal on alzheimer, siis ta kull ei maleta mind, kuid kui kunagi peaksin Taani sattuma ja ta tunneb minu ara ja motleb, et ma tean seda nagu aga kahjuks ei suuda meenutada nime ega seda kus ta mind nainud on aga teab et see nagu on tuttav. Karen aga ei tundnud ennast hast ja oli vaga segaduses ja nagi hallutsinatsioone, ning seega ma tema tuppa tana ei sisenenud. Rasmus on kull suhkruhaige, kuid vaga armastab magusat ja meie jatsime headaega kommide andmise hetkel. Ta oli vaga rahul, sest ta jumaldab magusat. Svend aga elab omas maailmas, kuid kommi ta vottis minu kaest, aga ei moistnud miks ma neid annan. Gitte ja Dorte on vaga head inimesed ja voimaldasid meil Taanis naha palju rohkem, kui me ise oleks suutnud. Nad on just oige too peal ja loodan et neil jagub jaksu ja tervist sellega veel pikalt tegeleda.
Susse ja Jonna
Tana sai tehtud palju kallisid ja ka mitmed silmad said marjaks. Kui moelda siis 30 paeva on luhike aeg, aga ikkagi on inimesi kes selle ajaga suudava sinu sudames vaikese koha endale votta. Nr 2 maja A osa oli nagu minu vaike Taani perekond ja loodan, et minul avaneb voimalus siia veel kunagi tagasi tulla. 1300 km ei ole ju vaga pikk tee autoga. Ootan ka vaga, et Miel onnestub tulla jargmine aasta Hiiumaale.





Õhtupoolikul koju tulles tahtis Heli käsitöö poest läbi käija, kuid nägime, et see on kinni. Pilku köitis
Graffiti
hoopis mees, kes maja seina otsa tegi suure graffiti ning see oli juba valmis. Selgus, et see on ta hobi ja ta on seda pilti teinud 5 päeva kaheksa tundi päevas. Kohtusime siin Miega, et Pillele laenatud jalgratas tagastada. Ostsime poest puuvilja, kausi ning lillepoti, et tänada ning suundusime neid viima. Liikusime mööda põllu ääri ning jõudsime kohale. Siin muidugi kutsuti sisse ning pakuti kosutust ning ajasime juttu (kasvatavad puudega lapselast). Mie kutsus meid välja öhtusöögile Asnaesisse. Läksim taas rongile ja Mie viis meid samasse kohta sööma, kus Pillega käisime ka esimesel päeval. Nii tore, et esimesel ja viimasel päeval samas kohas. Siin ostis ta meile joogi mis on tehtud mingi puu õitest aga millest, see jäi meile veel selgusetuks. Tunnike läks taas kiirelt ning tuli aeg lahkuda, sest Miel homme tööpäev. Rongijaamas Horve peatuses jätsime head aega ning lubaduse, et Mie tuleb järgmisel aastal augustis Hiiumaale.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar