Kolmapäev, 18. mai 2016

Heli kokkuvõte




HELI - Praktika kokkuvõte

Esimene emotsioon võimalusest kandideerida välispraktikale oli põnev, sest ei teadnud ju mida oodata ja kas ikka saan osaleda. Igatahes, võimalus avanes ning praktika kohaks OK-Plejecentret Baeshøjgård, TAANI. Esimseks raskuseks sai tööandjaga kokkuleppe saavutamine, sest ma ei ole kunagi olnud kuu aega järjest puhkusel ning see tekitas palju küsimusi ja kahtlusi ning töö ümberkorraldamist terveks kuuks
Olen juba palju suvesid elanud ning kogemusi reisimisel on ikka oma jagu, seepärast ei tundnud suurt muret reisimise pärast. Kuu aega kodust eemal olla oli minulegi esmane kogemus..


Esimesel kohtumisel praktika kohaga oli suur ootusärevus ning kartus, kas saan hakkama. Mind võeti Baeshøjgårds vastu ääretu sõbralikkusega ning tundega, et olen nagu kodus. Kõik tundus nii loomupärane ja sõbralik, olin minagi ju neile esimene välispraktikant.

Mida õppisin:
  • Tundma ennast võõras keskkonnas ning võimekust, et olen suuteline hakkama saama ning suudan väga hästi leida  kohtakti eakatega;
  • Näha Taani hoolekandeasutuse ülesehitust, toimimise süsteemi ning suhtumist hoolealustesse, töötajatesse ning praktikantidesse
  • Tunnetasin, kui palju loeb avatud suhtlemine teistega.
  • Oskust arvestada teistega ning kohandada ennast teise keskkonda
  •  Praktiseerisin inglise keelt ning enesekindlust toimetulekul väliskeskkonnas.
  •  Erisusi Eesti ja Taani hoolekande süsteemis ja suhtumises
  •  Uusi töövõtteid, mida kasutada oma erialases töös Eestis


Maja kus töötasin oli 8 hoolealust, kellest 4 olid ratastoolis ning 4 liikusid erinevate abivahenditega. Hoolealused said aru inglise keelst, kuid paljud ei julgenud rääkida, kuid nad suhtusid ääretult sõbralikult minusse ja ei pannud pahaks, kui kasutasin kehakeelt või lapsikult näivaid liigutusi. Põhihoolealuseks sai minule 93 aastane Julie, kes rääkis väga hästi inglise keelt ning me saime juba esimesel päeval hea kontakti. Minu põhiülesanne oli aidata Juliet igapäeva elutoimingutes ning võimaliusel aidata teisi hoolealuseid.

Eriliselt tahan rõhutada praktikakoha sõbralikku suhtumist minusse ning sealpoolsete töötajate ja klientide toetavat suhtimist. Minust jäi sinna maha tükike südant ning soov minna taas sinna tagasi.
Soovitan kõikidele õpilastele osa võtta välispraktika võimalusest, sest te õpite tundma ennekõike ennast ning  RASKUSED ON ÜLETAMISEKS.

Teisipäev, 17. mai 2016

Pille kokkuvõte

PILLE
Kui avanes võimalus minna Taani praktikale ei pidanud ma kaua mõtlema, et öelda "jah" sõna. Minu pere ja töökoht olid ka väga positiivselt meelestatud ja leidsid, et seda võimalust tuleb kindlasti kasutada. Ma olen väga rahul, et sain praktikal viibida koos Heliga ja et see toimus nii imelises asutuses nagu OK-Plejecentret Baeshøjgård.
Susse ja Mina

Minule meeldis Taanis väga, kuid meil ei vedanud seal ilmaga. Nagu ka kohalikud ütlesid, et selle aasta 2016 aprill on üks külmemaid, mida nad on kogenud. Kuna olin kursis, et Eestis on veel hullem, siis see mind ei häirinud. Looduses on ka palju sarnast meie enda kodumaaga, kuid nii palju põlde ja künkaid meil ei leidu. Kõrgematest kohtadest avanevad võrratud vaated.

OK-Plejecentret Baeshøjgård on väga meeldiv koht. Sealsed töötajad on lausa võrratud. Mina töötasin majas nr.2 A osas. Seal elas kaheksa inimest. Igal ühel oli oma tuba koos pesemisruumi ja köögi nurgaga. Ühiskasutuses oli ka suur puhkeala, köök, söögiruum ja pesupesemise ruum. Inimesed, kes seal elasid ja töötasid tegid sellest majast nagu väikeses kodukese. Minul on hea meel, et elanikke ei häirinud see, et ma nende keelt ei mõista, kuid ma üritasin ikka igapäeva väljendid selgeks saada, et oma tööd paremini teha. Neile meeldis see kui ma enda vigase hääldusega seda tegin. Nalja sai sellega palju. Oli ka üks elanik Ole, kes rääkis vabalt inglise keelt ning teda sai ka tõlgina kasutatud. Kuid eks on palju rahvusvahelisi sõnu ja ka kehakeel oli alati abiks. Töötajad parandasid seal koos minuga inglise keele oskust ja nendega sai ilusti suheldud. 

Kui alustasin seal õppimist töötamist, siis esimesed päevad olin ma vaatleja rollis. Käisin oma põhilise juhendaja Mie sabas ja aitasin ainult asju kätte või lihtsamate toimingute juures. Mida aeg edasi seda rohkem sain iseseisvalt tegeleda elanikega. Esimesena oli vajalik saada selgeks tõstemehanismi kasutamine. Seda on seal vaja igapäevaselt ja korduvalt kasutada. Üks põhilistemast töövahenditest. Väga tähelepanelikult pidin jälgima ka seda rutiini mida iga inimesega tehakse. Kellele kuidas ja mis moodi teha hommiku pesu või mis nõud temale lõunaks panna ja kuidas ta rohte manustab. Igal inimesel on oma tundlikud kohad. Näiteks paar elanikku lausa naudivad iganädalast üldpesu, aga üks proua ei salli seda üldse. See tähendab, et temaga tui üsna kiiresti tegutseda ja kähku kuivad riided selga, et soe hakkaks. Kuu ega nende prouade ja härradega ning ma juba sain selgeks enamvähem kõigi erisoovid ja vajadused. Igal ühel on väike kohake minu südames. Nagu ka nendel toredatel juhendajatel. Nad kõik teevad tööd natuke erineval viisil, aga lõpptulemus on ikka sama ja elanikud on rahul. 

Jään neid kõiki igatsema ja loodan kunagi nendega veel kohtuda.

Reede, 6. mai 2016

04.05.2016 - kolmapäev teel koju


Kolmapäev, 04.05.2016 - teel koju
Täna äratas meid taas telefon, aeg ärgata. Hommikusöögiks vaatasime, mis veel järgi oli ja Pille keeras kokku omleti, et päev tuleks ikka toekas ja kindel. Heli tegi veel viimaseid pakkimisi ning korralik hommikukohv tuli teha. Meil oli kaasas 2 pakki kohvi ja natukene tuli puudu, olime sunnitud väikese paki juurde ostma. Edasi sai tehtud ka lõplik koristus, prügi välja ja kontrollitud, et miskit maha ei jää. Muidugi ju pidi miskit jäämagi, Heli 2 paari jalanõusid, aeg sai neil lihtsalt otsa. Peremehe Frankiga sai ka tänusõnad vahetatud ja tema valdusesse sai jätta ka laenatud arvuti,



Tegime viimased fotoklõpsud ja hakkasime kolistades kohvritega minema mööda pinnase ja kruusasegust teed, hea, et kohvrid ikka katsetatud juba eelnevalt, muidu vist oleks rattad sinna maha jäänud. Muidugi sel korral olime juba targemad ning läksime lühemat teed pidi. Täna oli Taanis ka väga päiksepaisteline ja soe ilm, rohi on selle ajaga juba ka oma paarkümmend senti kasvanud kuu ajaga. 
Jõudsime rongijaama varem ja saime minna varasema rongiga ning varestega sai ka paar sõbralikku kraaksu vahetatud. Ees ootas paarkümmend minutit sõitu Holbekisse, et seal taas ümber istuda.Kellaajalisest jõudsime varem kohale ja nägime, et mingi rong on ees. Uurisime, kuhu rong suundub ja selgus, et see rong sobib meile. Kahekordse rongiga me ei ole veel sõitnud, seega ronisime teisele korrusele ning nautisime vaadet. Selle rongiga pidime sõitma pea tund aega, selles rongis aga siin ei olnud WiFi levi. Loomulikult tuli piletit ka ikka näidata. Kopenhagenis tulime rongijaamast välja ja avastasime end TIVOLI juurest ja tuli tuttav atraktsioon vaatas mille vastu.
Viimase etapina tuli võtta rong lennujaama. Jõudsime pea 4 tundi varem lennujaama, et pagas ära anda ja siis rahulikult maha istuda ja oodata. Elektroonilise chek-in saime eile arvuti kaudu ilusti ära teha, seega jäi ainult pagasi ära andmine.  Kohvrid kaaluti üle ja Helil kaaluti ka käsipagasi ning sealt tuli ära võtta oma 2 kg, sest see oli ülekaalus. Mis ikka tuli tõmmata kõrvale ja osa asjad ära võtta. Mobiiliga pardakaart täiesti toimis, sest me ei saanud seda välja printida. Pagas õnnelikult ära antud suundusime turvakontrolli. Pille sai rahulikult läbi, Heli aga tõmmati veidi kõrvale ja paluti astuda veidi kõrgemale ja mind kombati korralikult läbi aga eelnevalt pole Heli nende jalanõudega turvakontrollist käinud, äkki oli miskit sinna talla alla jäänud. Lõpuks ikka läbitud ja rõõmsalt rahvusvahelises tsoonis ning saime kergemalt hingata. Siin sai tehtud veel viimased ostud ning saadetud sõnumeid. Lennureis sai õnnelikult lõpule, kuigi Pille sai korraliku närvivapustuse ja tõmbus higiseks aga Heli kintsud ikka siniseks ei läinud. Lõpus tervitus ikka TALLINNA LENNUJAAMALE ning WELCOME TO ESTONIA. 
Rain tuli meile vastu ning meie suureks rõõmuks jõudsime 20.30 laevale, rõõmuks kõikide kodustele.


Teisipäev, 3. mai 2016

03.05.2016 - teisipäev vaba päev

Täna oli meil kokku lepitud kohtumine Taani poolse koordinaatori Dortega, kuid hommikul ärkasime selle peale, et saabus sõnum, et ta on haige ja ei kohtu meiega. Seega saime ootamatult vaba päeva. Päike vaatas hommikul ilusti meile vastu, ajasime end üles ning vaatasime järgi külmkapi varud. 
Alustasime pärast hommikusööki siis koristamisega ning suure pallimisega, kõik oli vaja ära mahutada. Pakkimine on alati üks tüütu tegemine, kuid lahti pakkimine veelgi hullem - see ootab meid veel ju ees. Täna peame Taanist saadud arvutist kõik pildid ära paigutama ning vaatama, et arvuti jääb võimalikult puhtaks. Ilm hakkas meile taas selga pöörama aga otsustasime teha jalutuskäigu alevikus ning osta lille Miele, kes meid eile õhtusöögile viis. Jalutasime KIWI poodi ja ostsime lille ja poti ning Eesti lipu panime lille sisse. Viisime selle Miele koju, ta ise on täna tööl. Pille ostis veel konna kummikomme (Miele konnad ei meeldi aga Pillele meeldib üllatada). Poolel teel tahtis Heli ühest aiast pilti teha, kui avastas, et fotokas on kaasas aga akut pole sees. Tubli. Vihm hakkas meid kiusama ja tuli tagasi pöörduda kodu poole. Teekonnal möödumine pizza toidukohast, kust haarasime kaasa paar plaati. Omanik tundis meid ära ja rõõmustas, et sai taas rääkida vene keeles. Muidugi sai Heli nüüd hiilata oma vene keelega, sest Pille ei tunne ennast nii kindlalt selles kelles suheldes. Koju, kõhud täis ja nii me veetsime taas mitu tundi, kes arvutis, kes kududes. 

HELI
Saloon imedemaal
Õhtul läks Heli kohtuma oma tuttavaga, kes elab Taanis ja on ratsatreener James. Tunnen teada juba mitu aastat Eesti sidemete kaudu. Jamesil on koer Jack, kelle ma talle kunagi Inglismaalt tõin, juba seepärast oli suur rõõm kohtuda. James viis mu talli, mida ta praegu arendab ja ehitab.See asus Roskiledes. Nägin hobust, mille turja kõrgus oli 184 cm, selline tume väga energiline. Tutvusin ka hobusega, kes Jamsei jalaluu eelmisel aastal purustas ning selle hobuse arengulugu. Edasi liikusime ehituste juurde, sisemaisest, väliplats. Siin hakkas mulle silma raudtee rööpad ning nende peal olev 3 rattaliiklust ratas. See ajas mind juba elevile ja naerma, mind hoiatati, et asi läheb lõbusamaks. Siin endine maa omanik Bent on Taanis mitmete suurte tööstuste omanik ja on ehitanud kunagi oma lastele (3 poega) tõsise Disneylandi. Siin on 5 km raudteed, mis viib metsadesse, kus on Ameerika







Saloon koos postkontori ja kõrtsuga. Edasi liikudes oli veel erinevaid atraktsioone ja ehitusi. Loomulikult nägin ka tõelist rongi vagunite ja veduriga.See oli tõeline muinasjutumaailm, mida said kasutada väga väga vähesed. Edasi liikusime kahe Jack Russell koerte Jack ja Maxiga veel vaatama tehnika maailma, kus seisis restaureeritud vana vana auto ning metall tereipingid. James on selle koha ehitanud üles veidi üle aastaga möödudes. Ajasime juttu ka Anna-Kristiinaga, kellega koos seda kompleksi ehitavad. Kell liikus juba hilisõhtu poole, kui läksime veel Roskilde linna sööma, ajasime veel juttu ja ülevaadet oma tegevustest ning siis viis James mu koju.

Esmaspäev, 2. mai 2016

02.05.2016- esmaspäev viimane tööpäev

Tere hommikust, aeg ärgata ja minna vastu viimasele tööpäevale. Eile õhtul sai vajalik varustus juba kotti pakitud, et miskit meelest ei lähe. Kohvi, võileib ning päike saatmas meid. Täna pidi Heli minema rongile koos jalgrattaga, vaja ju tagastada Kirstenile. Peaks veel mainima, et temal puudus pilet jalgrattale, aga vedas, kontrolli ei olnud.
Tööle jalutades tervitas meid taas tuttav kollane buss, millega me alati kohtume, teel tööle. Tundub, et ka siin hakkab lähenema turismi hooaeg, avastasime vaateaknaid mis pole eelnevalt meie pilke köitnud.

HELI
Jalgratas paigutatatud E ja F maja vahele ning lukustatud, suundusin tööle. Laua taga tervitas mind Ove ning Crista, teisi veel ei olnud. Piilusin Julie tuppa ning nägin, et ta pikutab diivanil. Läksin tuppa ja ta oli poolärkvel ning kuulsin lugu, et ta oli nädalavahetusel haiglas olnud. Laupäeval oli tugev selja valu olnud, kohale kutsuti tütar, kes omakorda kiirabi kutsus. Julie viidi haiglasse ning mingid uuringud tehti. Pikalt olid nad oodanud, millal kiirabi ta tagasi toob. Tänagi kaebas ta tugevat seljavalu ning ei suutnud silmi lahti hoida. Lohutasin teda ja tõin hommikusöögi talle tuppa, mida ta veidi ikka söi. Aitasin tal tabletid sisse võtta ning jätsin ta veidi hinge tõmbama. Vahepeal jõin teistega laua taga koos kohvi ning ajasime juttu. Pärast koristamist tegi Pia mulle ettepaneku, et lähme Anne ja Pia ja mina ja Crista jalutuskäigule. Ilm oli väga soe ja mõnus ning miks mitte, nii saigi miskit peale pandud ning jalutasime kiriku juures oleva tiigi juurde. Pildistasime parte ning vaatasime veemängu. Anne tahtis nüüd tagasi koju minna, sest teekond oli nende jaoks suht pikk.
Viimane jalutuskaik
Käisin Juliet vaatamas aga ta oli magama jäänud ning ma ei hakkad teda äratama. Dorte kutsus mind majja 2, et ühiselt arutada tagasiside kohta meie üle ning meie saime üle anda omapoolsed kingitused. Dortele kinkis Heli siin kootud pikad villased põlvikud. Tuli ka tunnistada, et õhtusöögil tema juures proovisin salaja ta susse, et mis suurust jalg tal on. Saime kõik naerda. Gittele kinkis Pille graafilise Hiiumaa kujulise magneti. Nemad kinkisid meile veel Taani kuningliku sõduri ja kutsusid meid ikka tagasi. 
Tagasi jõudsime enne kella 12, seega aeg hakata sättima lõunat. Ostsime majja uued lauakatted, mille nüüd lauale panin ning sinna juurde igale ühele väikene sinililleke, mida  Heli tegi nädalavahetusel. Lisaks maiustusi, mis kodust kaasa toodud. Mina tõin Ove sööma ning Julie otsustas, et ta ei taha süüa. Lõunasöögi juurde oli Anni ja Pia võtnud ka veinipudeli, seega tipsutamine toidu kõrvale veidi ning palusin Pial ja Annil minu tänusõnad edasi anda, ning lilleke endaga kaasa võtta. Pärast lõunat aitasin koristada ning kõik selle maja elanikud tulid mu juurest läbi ning kallistasid ja soovisid mulle head. Alice tõi mulle oma toa külmkapi pealt ühe lepatriinu magneti, nii armas temast. Inge käiks ka head aega ütlemas, samuti Crista. Ove va vallatu suhkru poiss (talle meeldib magus ning alati paneb palju suhkrut, kutsusin teda sugarboy) oli kohaliku ajakirja peale kirjutanud mu nime ja väikese südame. Nad on lihtsalt nii armsad ja siirad, mis sest, et me ei räägi Taani keelt aga see näitab, et kui sa teed asja südamega siis pole palju sõnu vaja. 
Nüüd oli aeg minna Julie tuppa. Ta tundis ennast veidi selgemini, tegime väikese pesu ning kreemitasin ta ära soovitasin selga panna dressid, siis on mugavam liikuda. Pille tuli mulle juba järgi ning Julie tuli ka välja saatma. Jätsin puhkealal headusega Juliega, ning Anni ja Piaga. Julie juurest oli lahkumine väga raske, sest olin ju temaga kõige rohkem koos ning ta jutustas mulle endast palju. Aeg on otsas ja tuleb minna. Käisime päevakeskusest läbi, et vildikangad ära viia ja tagasi pilku pöörates nägin veel lehvitavaid käsi ning meiegi saime teha viimased lehvitused ning rongi peale.

PILLE
Lena ja Ole
Toole joudes tervitas mind roomsalt Jonna ja peale seda kui olin oma paberid viinud Gitte katte, laksin kohe temale appi Anette juurde. Ta oli tana vaga heas tujus ja naeratas tihti. Isegi hommikusoogi soomine laks tana meil nobedalt. Tana olin abiks ka meie armsale Sussele. Tema tervis on halvenenud ja ta pole enam suuteline ise kaima ja ka sooma. Tootajad on pidevas uhenduses arstiga kuid arsti oleks kohapeale vaja aga see on suht raske. Ma vaga loodan et tema raviskeem saavutab jalle sellise taseme temal, mis oli siis kui ma sinna laksin. Tahaks vaga et ta saaks jalle parlitest kujukesi meisterdada ja oleks roomsameelne.
Karen ja Mie
Mei ei pidanud tana tool olema, aga minule ullatuseks ta ilmus ukse peale. Olin uli roomus, sest olime selle aja jooksul saanud vaga lahedasteks ja me klapime vaga hasti. Ta eruroomus ja suure sudamega inimene. Koik need naised Jonna, Lena, Margit, Mie ja Mona kellega koos ma tootasin jatsid minu hinge erilise sooja tunde nad on imetoredad ja suuremeelsed inimesed. Tunded olid vastastikused, seda naitas ka see, et nad tegid minule kingiks imeilusa onne kaelakee. Jaan neid koiki igatsema.
Mona ja Ole
Enda poolt ma kinkisin neile taldriku alused laua peale ja pisikesed Eesti lipu varvides lillekesed. Sai ka natuke Eesti kommi laua peale pandud ja nautisime koik koos lounasooki. Sain viimast korda veel Anettet toita ja peale sooki puhkama viia. Kui Anette ara aidatud, siis suunusin Tove juurde ja aitasin ka tema peale seda, kui ta oli veeklaasi tuhjaks joonud, oma tuppa puhkama. Evale tegin ka kalli ja saatsin puhkama. Sussega ei saanud head aega oelda, kuna peale hommikusooki ta laks puhkama ja magas endiselt, ning lounasoogile ei tulnudki. Ole ootas mind soogisaalis ja tegi kova kalli, ning utlese, et isegi kui temal on alzheimer, siis ta kull ei maleta mind, kuid kui kunagi peaksin Taani sattuma ja ta tunneb minu ara ja motleb, et ma tean seda nagu aga kahjuks ei suuda meenutada nime ega seda kus ta mind nainud on aga teab et see nagu on tuttav. Karen aga ei tundnud ennast hast ja oli vaga segaduses ja nagi hallutsinatsioone, ning seega ma tema tuppa tana ei sisenenud. Rasmus on kull suhkruhaige, kuid vaga armastab magusat ja meie jatsime headaega kommide andmise hetkel. Ta oli vaga rahul, sest ta jumaldab magusat. Svend aga elab omas maailmas, kuid kommi ta vottis minu kaest, aga ei moistnud miks ma neid annan. Gitte ja Dorte on vaga head inimesed ja voimaldasid meil Taanis naha palju rohkem, kui me ise oleks suutnud. Nad on just oige too peal ja loodan et neil jagub jaksu ja tervist sellega veel pikalt tegeleda.
Susse ja Jonna
Tana sai tehtud palju kallisid ja ka mitmed silmad said marjaks. Kui moelda siis 30 paeva on luhike aeg, aga ikkagi on inimesi kes selle ajaga suudava sinu sudames vaikese koha endale votta. Nr 2 maja A osa oli nagu minu vaike Taani perekond ja loodan, et minul avaneb voimalus siia veel kunagi tagasi tulla. 1300 km ei ole ju vaga pikk tee autoga. Ootan ka vaga, et Miel onnestub tulla jargmine aasta Hiiumaale.





Õhtupoolikul koju tulles tahtis Heli käsitöö poest läbi käija, kuid nägime, et see on kinni. Pilku köitis
Graffiti
hoopis mees, kes maja seina otsa tegi suure graffiti ning see oli juba valmis. Selgus, et see on ta hobi ja ta on seda pilti teinud 5 päeva kaheksa tundi päevas. Kohtusime siin Miega, et Pillele laenatud jalgratas tagastada. Ostsime poest puuvilja, kausi ning lillepoti, et tänada ning suundusime neid viima. Liikusime mööda põllu ääri ning jõudsime kohale. Siin muidugi kutsuti sisse ning pakuti kosutust ning ajasime juttu (kasvatavad puudega lapselast). Mie kutsus meid välja öhtusöögile Asnaesisse. Läksim taas rongile ja Mie viis meid samasse kohta sööma, kus Pillega käisime ka esimesel päeval. Nii tore, et esimesel ja viimasel päeval samas kohas. Siin ostis ta meile joogi mis on tehtud mingi puu õitest aga millest, see jäi meile veel selgusetuks. Tunnike läks taas kiirelt ning tuli aeg lahkuda, sest Miel homme tööpäev. Rongijaamas Horve peatuses jätsime head aega ning lubaduse, et Mie tuleb järgmisel aastal augustis Hiiumaale.

01.05.2016 - pühapäev puhkepäev

Tere hommikust päike
Tore on ärgata valguses, kui päike sisse piilub. Täna pühapäev ning aeg hakata tegema pannkooke. Eile ostsime maasikaid ning vahukoore ka, seega meie viimane pühapäev siin. Nautisime pikka hommikusööki ning päike taevas rõõmsalt ikka tervitamas, otsustasime minna jalutuskäigule. Enne veel Pille tegi toa tolmuimejaga üle ning pani veel pesu pessu. Seega jalutama.
Võtsime ette juba enam vähem tuttava ringi, kuid seekord lõikasime rohkem külavaheteele, et saada nautida päikest. Jalutasime rahulikult mööda kanalit aga meie tuttavat luike me täna ei kohanud. Istusime kanali ääres ja lasime päikesel paitada meie nägu ning nägime eemal põllu peal askeldamas 3 hirve ning eemal kaugemal taas ühte pirakat jänest. Jänesed on siin küll hiiglaslikud, ju neil on nii hea elu, et miski ei sega kasvamast. 
Jalutasime läbi ka aiandist ning silmad nautisid värvikirevust ja lillede lõhna. Aiandis olid suured allahindlused.


Lounaks olime kutsutud naabrite juurde tahistame nende lihavotteid. Eelroaks olid ernevad singid, singijuustu rulli, seenesalat, varvitud munad jne. Peale monigast pausi oli suppi aeg, mis maitses ulihasti. Selleks hetkesks olime me juba tegelikult kurguni tais aga oleks ka ebaviisakas lahkuda. Onneks oli jargmise raoni kuskil tunnike aega nii et saime natuke seedida. Pohiroaks oli lammas ja siga Rumeenia moodi kartuli ja grillitud paprikaga, mis oli ulihea. Nad kasutavad palju erinevaid vurtse ja varskeid maitseaineid, mis muudavad toidu imeliseks. Kui olime arvanud et nuud on siis koik saime osaks ullatusele, et ka neljas osa tuleb ja see on magustoit. Selleks oli kodutehtud kodujuustu kook Rumeenia moodi ja seda nad teevad ainult lihavotetel.
Peale soomist sai veel rattaga uks 10 km tiir tehtud ja siis koju toimetama.


Laupäev, 30. aprill 2016

30.04.2016 - Laupäev puhkepäev volbriöö

Tãna hommikul magasime kauem. Eilne ujumine ja sauna mõnu andis tunda. Hommiku tervitas meid veel meie kena suur paks jänes. 
Peale hommikusööki ja mõnusat kuuma kohvi sai suund võetud meie enda kodukula Horve Loppemarketi poole. Seal oli rahvast rohkem kui oskasime oodata. Väga vähe ruumi jäi asjade vaatamiseks ka kogu aeg oli keegi sinu selja taga, kes tahtis just seda sama asja vaadata mida sina vaatad. Tegime seal usna kiire tiiru ja lahkusime. Sai jälle normaalselt liikuda. Võtsime suuna rongijaama, et edasi Vigi Loppemarketit külastada. Asnaesis peatus rong ning rongi sisenes juba meilegi tuttav pileti kontrolör, pingutasin Pillele silma ning tunnistasime, et see oli meil kolmas kord ette näidata oma pilet. Vähemasti tundsime end hästi, et saime piletit taas näidata. Kui enne veel Heli ostis ühe inimese väravast endale natuke nodi (märkus 1 asja).
Vigi Loppemarket palju inimlikum. Seal ruumi rohkem ja ka kaubad tundusid kuidagi kvaliteetsemad. Heli aga ei leidnud sealt midagi, kuid seevastu Pille sai uhe imelise vaikse kollase asja oma vanaemale. Enne kui sööma otsustasime minna pöikasime veel läbi ühest pisikesest loppemarketist ja seal oli Heli önnega koos. Sa terve hunniku HAMA pärleid 50 DKK. Nüüd peab ta aga tegema valiku mida ta endaga kaasa võtab Eestisse, kuna ta on ületanud (märkus kaalu veel ei tea)  enda pagasi kaalu. Ju ta jätab mõned riided ja jalanõud nüüd siia kodututele, mis on siin juba katki kantud.
Käisime ka söömas Vigis. Siin on meie rahakotile ainukesed vähegi sobilikud road kas hamburger või pizza. Eestis ei söön ma väga harva selliseid asju, kuid siin tundub see olevat kuidagi väga tavaline.  Seega siingi osutuks valituks hamburger, mis teha :(.  Kõht täis suundusime rongijaama ootama rongi ning meie üllatuseks nägime varsti tuttavat kuju, see oli Pille majast Ole. Ta tundis meid ka ära ning väike embamine ja tervitus ning mõningased selgitused ning Ole läks tagasi oma tavapärasele ringile.
Meiegi suundusime rongile. Ilmataat arvas, et meie päev tuleb ära lõpetada ning hakkas meile vihma saatma. Mis ikka võtsime suuna kodu poole.
Heli hakkas esmaspäevaks väikseid sinililli vorpima ning Pille otsustas omale kohasena tegevuse leida ehk korrastas Heli soetatud HÄMA pärlikarbid reisimiseks valmis. Igaühel oma töö. Helil tuli mõte teha meie maja kõikide elanikele väikesed sinililled, mis jäävad meenutama 2 Eesti tüdrukut. Heli vorpis neid terve laupäeva õhtu ja mõtles, volbriöö peale, mis Eestis toimub. 


Loppemarket Horves

Loppemarket Vigis

Meie tervislik toit Vigis

Heli sisseostud
Taani paikeseloojang
ILUS